Tallinn → Zürich → Ljubljana
Lennupiletist... Ühe inimese kohta sinna-tagasi (koos äraantava pagasiga) Lufthansaga läks maksma ~250 eurot. Kolm kuud pileti ostmisest... ootamist, mõtlemist... Ja siit me tulemegi, kallis Sloveenia. ✓ Uus riik nimekirjas. Muidugi üks kohustuslik pilt Tallinnas peale turvakontrolli: pagas ära antud, käsipagas kontrollitud, seame sammud meie värava poole. Saabusime Ljubljana lennujaama peale kella 18 õhtul. Oli pühapäev. Eeltööd tehes, nägime, et lennujaamast Bledi saada ühistranspordiga on võimatu. 25 euro eest võtsime takso, kes viis meid kuni Kranji ja sealt kell 19:40 sõitsime bussiga Bledi. 90 eurosenti inimese kohta. Mäed juba paistsid lennukiaknast. Mul jääb alati hing kinni, kui ma näen neid. Lähenedes Bledile, päike loojus tasapisi horisonti taha. Imelised vaated avanesid juba bussiaknast. |
1. matkapäev
Bled → Koritno → Radovljica → Gorica →Begunje →Selo pri Žirovnici 30 km Kõrgusprofiil: 225 m Kell 9 hommik. Matkakotid pakitud, uudistasime veidike lähiümbrust (Bledi lossi) ja suundusime kauaoodatud Julia Alpe (JA) vallutama. Ametlikult rada algab Kransjka Goras ja 16 etapi kulgevad kaardi vaadates päripäeva. Meile oli mugav alustada Bledist ja läksime etapidele vastu. Me ei saanud ka ise aru, miks me nii otsustasime. Siinkohal soovitan Google Play´s äppi Juliana Trail. Kõik etapid on kirjeldatud eraldi, koos kaardiga. Samuti inimesed on jätnud sinna oma tagasiside. Enne, kui väljusime linnast, peatusime imearmsas pagariäris. Hommikusöögiks maitsev kanawrapp koos kohviga lendas makku. Kui ma kunagi matkasin üksinda, eelistasin pigem isetehtud hommikusööke. Ent minu abikaasa tegi minust pisikese gurmaani. Ja nüüd siis matkade ajal ei saa ma enam putruga kõhtu täis. Mulle palun kas coffe latte või cappuccino maitsva sooja pirukaga kohalikus pagariäris... Õnneks Sloveenias kohv maksab palju vähem kui Eestis. Kui mälu ei peta, siis kohv maksis vahemikus 1,5 eurot - 2,4 eurot (olgu see coffe latte või cappuccino). |
2. matkapäev
Selo pri Žirovnici → Moste → Jesenice → Dovje (camp Camne) 31,5 km Kõrgusprofiil: 725 m Üks hea hommikukohv soojade saiakestega ja uuteks tõusumeetriteks valmis. Päev algas tõusuga, alguses tahtsin justkui surra, ent kõik on harjumise värk, kuna kõik järgnevad tõusud/allaminekud sujusid kergemalt, surra tahtsime juba vähem :) Öösel magasime ennast nii hästi välja, kõik kehaosad nii välja puhatud, et otsustasime täna jõuda Dovjesse. Ühe puhkepausi ajal puhastasin jalgu. Pigistasin ühte musta näpikest jalasäärest, ja ennäe! Pisike puuk, küünte vahel väike "hrust" ja puuk lendas oma puukide paradiisi. Minut hiljem abikaasa näitab oma plätus juba suuremat puuki. "Hrust" ja temagi sattus oma sõbra juurde, puukide paradiisi. Meil oli puukide genotsiid... Alles siis võtsime google lahti ja avastasime, et Sloveenia on nagu ka Eesti, puukide populatsiooni poolest on nad punased riigid. Õnneks, vaktsiinid on meis sees, mina püsin graafikus: 2019 (2 süsti), 2020 (1 süst), ootan siis aasta 2023 ning siis 2028, 2033, 2038... |
3. matkapäev
Dovje (camp Camne) → Mojstrana → Gozd Martuljek → Kranjska Gora → Jasna 23,8 km Kõrgusprofiil: 214 m Kell 7:00 löövad kirikukellad, mis on ka äratuskella asemel. Kui alguses ma olin vaimustuses kirikukelladest, siis nüüd...kui kolmas päev läheb, hakkan nendest ära väsima. Terve matka ajal proovisime ära arvata, millal, kui palju ja miks nad nii palju löövad. Nende süsteemist ma lõpuni aru ei saanud... Öö oli külmavõitu, kuna maapind ei olnud soe. Samuti... Me tegime nalja, kui päeval me matkame, siis kuuleme tsikaadide laulu, kui jääme magama, siis kuuleme tsikaadide karjumist. |
4. matkapäev
Jasna → Rasete → Tarvisio 22,3 km Kõrgusprofiil: 284 m Tänane matkarada me ehitasime enda jaoks ümber, sest oli juba eelnevalt soov külastada kahte järve, mis asuvad matkarajast veidike eemal. Ületasime Itaalia piiri ning läksime järvede poole (Lago di Fusine Superiore ja Lago di Fusine Inferiore). Enne, kui jõudsime järvedeni, hakkas vihma tibutama. Tegime lõunapausi järvede ääres. Kui hakkasime liikuma Tarvisio poole, hakkas vihma kallama. Jõudsime imetleda vaid ühte järve. Teiseni me ei jõudnud. Danjal hakkas põlv juba eelnevalt nii valutama, et otsustasime jõuda täna Tarvisioni ja seal mõtlema, kas on mõttekas jätkama meie matkaga. Iga tõusuga valu põlves süvenes, neid tõuse oli täna küllalt. |
5. matkapäev
Tarvisio → bussiga Cave del Predil → Log pod Mangartom 9 km Kõrgusprofiil: 284 m Eelnevalt lugesime Juliana Traili äppist, et Tarvisiost Predelisse viib matkarada maantee ääres. Kahesuunalisel kitsal teel. Õigesti on öelda: matkarada puudu. Tagasisidest paljud soovitasid võtta takso või bussiga see teelõik sõita maha. Kuna Danja põlv justkui sai ühepäevase puhkuse, ei teadnud, kuidas põlv edaspidi hakkab käituma, kui jätkame matka. Seetõttu otsustasime bussiga nr 204 kell 12:20 bussipeatusest sõita Predilisse ja sealt jätkata teekonda. 10 km bussiga, bussiaknast olid imelised vaated ja ma hirmuga vaatasin, mis tee peal me sõitsime. Ei kujutanud ettegi, et seal oleksime läinud kõndides teeserva ääres. Aitäh äpp ja tagasiside kirjutajad, tänu Teile me tegime õige otsuse. Jõudsime Cave del Predili ja matk jätkus. Tempo oli väga aeglane, Danja sammus pisikeste sammude haaval. Põlv ei valutanud, ent pidi olema väga ettevaatlik. Vahepeal andis põlv tunda ebamugavustunnet. |
6. matkapäev
Log pod Mangartom → Bovec 12 km Kõrgusprofiil: 164 m Uus päev. Aga mured on endised. Vaesekese Danja põlv ei anna rahu. Paratsetamooli ja ibumetiini varud läksid käiku. Kui minna aeglaselt, abikaasa enesetunne on hea. Nii me otsustasimegi, et lähme kuidas läheb, vaatame, mis saab. Nii me siis aeglase tempoga suundusime Bovecisse. Kuna tempo aeglane, oli mul aega otsida häid vaateid, lilli, putukaid. Pildistamisvajadus on alati käpas. |
7. matkapäev
Bovec → Kobarid 25 km Kõrgusprofiil: 287 m Veel hommikul me mõtlesime, kas teeme Bovecis puhkepäeva või Danja põlv peab veel vastu kuni Kobaridini. Abikaasa googeldas ja leidis Kobaridis muuseumi. Nii otsustasime Kobaridi kasuks, et seal teeme järjekordse puhkepäeva. Tänane matkapäev osutus minu üheks kõige lemmikumaks. Teele jäi väga vähe asfaltteed. Meie teekond hakkas kulgema piki kaunist Soča jõge. Teele jäin tohelised niidud, jahutavad metsateed. Päike täna peitis ennast pilvede taha, seetõttu pildistamise valmistas veelgi rohkem rõõmu. Soča jõgi on populaarne koht raftingu ja kajakimatkade jaoks. Bovecis iga teine putka pakkus taolisi sporditeenuseid. Kunagi, kui meie jalad enam ei kanna, jõuame ka selliste spordialadega tegelema. Praegu aga otse Kobaridi. |
8. matkapäev Kobarid → Tolmin → Most na Soči 25 km Kõrgusprofiil: 171 m Hommikul tervitas meid päikesekuumusega. Ammu ei näinud me nii palju päikest kui täna. SPF50 päikeskreem peale igale nähtavale nahapinnale. Veevarusid hakkasime ajapikku täitma veel ühte pudelisse. Kaasas kandsime kahe peale 3x0,75l. Veevarusid saime pidevalt täiendama, veepuudusse ei surnud =) Päeva esimeses pooles kartsime, et on palju asfaltteed. Jalatallad ja üldiselt keha kohe tunneb ära, kui kiiresti võib asfaltteel väsida ära. Põlved otseselt ei valuta, aga tunnevad seda lööki. Kuid asfalt lõppes päeva esimeses pooles, siis algas lust kõndida metsade vahelistel teedel. |
9. matkapäev
Most na Soči → Koritnica camp 20,5 km Kõrgusprofiil: 426 m Tahant järgi ütlen, et Guesthouse Pri Štefanu oli üks parimatest. Kuna meie külalistemaja asus väljaspool küla, mind ei äratanud hommikul kirikukellad! Ma puhkasin ennast 110% välja. Ja teiseks... meie majutushinnas hommikusöök oli hinnas. Peremees tegi meile hommikul võrratut!!!! omletti koos peekoniga, lisaks olid laual juurviljad (paprika, njämm-njämm), puuviljad, moosid, leib-sai, võrratu caffe latte. Kõht sai nii täis. Peremees pakkus veel kohvi, aga... Jah, ma keeldusin oma lemmikust caffe lattest, teisest kohvidoosist, sest magu oli juba täis nämmi. Kõhud täis, alustasime oma päeva järsu tõusuga mäenülvale, kust avanes võrratu vaade Most na Soči ja Tolminile. Päike soojendas meil, harva esinesid külmad tuuleiilid. Kuna matkarada kulges metsateede vahel, puud ja kuused kaitsesid meid otsese päikesekiirte eest. Vahepeatust tegime kõrge ja kitsa joa juures. Jätsime oma seljakotid tee äärde, kuna joani oli vaja teha veidike tõusumeetreid. Joamärgistus oli tee juures olemas: "Slap Sopota". Enne juga mulle silma jäi väga huvitav metsaosa. Vasakut kätt. Metsa oli justkui torm, metsapõleng või laviin rünnanud. Ümberringi oli terve, roheline ja ilus mets, aga üks koosnes kuivadest kuuskedest, kivide hunnikutest. Ebatavaline vaatepilt! |
10. matkapäev
Koritnica camp → Kal → Trtnik → Podbrdo 18 km Kõrgusprofiil: 714 m Kui eile tundus, et oli väga palav, siis ma eksisin. Täna on palavam kui eile. Taevas on piklves, ent päikest nad ei varja. Täna olid ühed ägedamad tõusud, juba eile õhtul valmistasime nendeks ette. Joogivaru sai täiendada alles Stržišče's, 11 km peale ööbimispaika. Kaasas mul oli ainult 1 liiter vett, ja sai kuidagi-moodi hakkama. Higi jooksis joana, õnneks suur osa teest olid metsas, puude varjus. Kui eelmiseid päevi ma nimetaks "jalutuskäigud ümber Triglavi rahvusparki", siis täna sain tunda kohe ehtsat matka: miinimum asfalti, tõusud-langused, palavus, päike kõrvetab, vahest külm tuul, jalgade all eelmise sügise langenud puulehed. Mul tuli nostalgia Türgi järele. Ma kohe nautisin tänast, hetkel kõige raskemat, päeva. |
11. matkapäev
Podbrdo → Bohinjska Bistrica 14,9 km Kõrgusprofiil: 772 m Päev koosnes suurest tõusust ja suurest langusest, 772 tõusumeetrit. Õnneks palju metsa, päike kõrvetab, kraadiklaas püsis endiselt üle 25C. Metsas on jahe, kuumad päikesekiired ja kõrveta meid. Päikesekreem peale, aga teda jätkub vaid tunniks, sest koos tõusumeetritega langevad keha pinnalt suured higipiisad. Joo palju tahad, alati on vähe. Seetõttu veevarud on maksimumi peal. Enne Bohinjska Bistricasse jõudmist, kui tulime läbi metsa mäest alla, sattusime justkui teise planeedi peale. Mets ei olnud tavaline mets. Meie fantaasia ütles, et kas tuli laviin alla? Püsti olid üksikud kuused, needki olid poolelavad. Väga suur maa-ala oli justkui rünnakut üle elanud. Tagant järgi me saime targaks. Paar päeva pärast me sattusime taolisse metsakrundi peale, kus oli plakat, et antud metsa-ala sai kahjustada parasiitämbliku tõttu, seetõttu puid kas langetatakse või nad ise murduvad ja langevad maapinnale. Me tegime järeldust, et eks enne Bohinjska Bistrica mets on samuti saanud kahjustada parasiidi tõttu, millel võisid lisanduda laviiniohud jms. |
4 12. matkapäev
Bohinjska Bistrica → Ribčev Laz → Stara Fužina 9 km +8,6 km Kõrgusprofiil: 77 m + 159 m Täna ootas meid mõnus 10 km kuni Bohinjsko järveni. Päike kuumutab pead, liiter vett kugistasin alla, kuna matkarada kulges põldude ja niidude vahel, puude alla peitu ei saagi pugeda. Kõik need matkapäevad ma imetlesin Sloveenia elamuid. Majakesed on kõik nii hooldatud, restaureeritud, üle värvitud, krohvitud... Mõnus vaatepilt avaneb igas külakeses. Kui sisenesime Ribčev Laz´i, nägime ilusat monumenti: 4 meest.Kunagi ammu sellest samast kohast startis 4 meest, et vallutada 3 päevaga Triglav. Nemad olidki esimesed Triglavi vallutajad. |
13. matkapäev
Stara Fužina → Goreljek 19 km Kõrgusprofiil: 742 m Lõpp on juba lähedal. Aga päike endiselt kõrvetab meid. Vahelduv pilvisus päästab, aga päeva lõpuks ikkagi toss väljas. Puhkasime pikalt (üle tunni) Koprivnik v Bohinju kiriku juures. Peale puhkepausi ei läinud matkaraja peale, mis lookleb mööda autoteed (kruusateed). Lõikasime veidike, ei läinud asulasse Gorjuše, läksime läbi metsa. Ei teagi, kas lõikasime, aga kõndida oli väga meeldiv mööda metsarada. Ilus mets, päikesevarjus... |
14. matkapäev
Goreljek → Krnica → Velika Osojnica → Bled 27 km Kõrgusprofiil: 850 m Viimane sissetõmme. Päike ei anna armu. Kaugelt juba paistab Bled. Näeme neid mäeahelikke, kust me alustasime oma "pisikest" ringi ümber Triglav rahvusparki. Tee peale jäid ilusad karjamaa. Lehmade kõrval tegime puhkepausi, samal ajal minu telefoni jäädvustas järjekordse ilusa timelapse. |
Kollaaž nr 2:"Paradiisi roosid"
|
Kollaaž nr 3:"Paradiisi aiad"
|
Kollaaž nr 5:"Meie käpakesed part 1"
|
Kollaaž nr 6:"Meie käpakesed part 2"
|